Psühhodraama konverents 2023
Dialoogiline kohtumine piiril- „teise juhtum“.
Kaire Valgeväli, MSc. Psych., Gestaltpsühhoterapeut
„See, kuidas ma asju praegu näen, on minu tõde, mitte tingimata kogu tõde või üleüldse tõde.“
Suhe on väga suhteline asi.
Gestaltteraapias on piiride teema väga oluline. Selleks, et saaksin olla suhtes, pean olema olemas, mul peavad olema selgelt eristuvad piirjooned, selgelt tuvastatav MINA. Vastasel korral ei ole olemas seda, kes suhtes oleks.
Vastasel korral olen ainult peegel: „mida Sa minult ootad, mida tahad, et teeksin?“
Otsides oma piirjooni ja leides eristumisi teistest võin jõuda kohta, kus minu kohta öeldakse egoist.
Gestaltteraapia lastehaigus on arenguetapp, kus inimene räägib väga enesekeskselt, „mina tahan seda, mina tunnen seda, mina vajan.. mina räägin, mind kuuldagu“.
Järgmine etapp on „TEINE“.
Kas teine üldse eksisteerib minu jaoks? Kas ma märkan, kellega ma hetkel suhtes olen ja milline see tundub? Miks ma olen otsustanud oma juttu rääkida just SELLELE inimesele?
Ei tea, kas olete märganud, aga sellest oleneb väga palju, KELLELE oma asju rääkida, sellest oleneb sageli kogu teemavalik ja jutu sisu. Ka järeldused, millele ma võin jõuda, olenevad sellest TEISEST.
Ma vaatan teise silmadesse ja midagi jagamist vajavat sünnib minu sees siin ja praegu.
Gestaltteraapias öeldakse, et neurootik on see, kes ei ole teadlik ilmselgest (obvious).
Inimene võib olla ebateadlik sellest, et tema ees istub KUULAJA.
Ta on harjunud oma lugu rääkima nii, et keegi ei kuula.
Ta räägib endale- kogu aeg ühte ja seda sama, midagi ei muutu, ka tema tajus: „keegi mind ei kuula“ ei muutu midagi.
Kuulaja võib poetada jutu sisse mõne kommentaari, aga need ei tule läbi.
Rääkija küsib nõu, kuulaja võib nõu anda, aga see ei tule läbi.
Lõppjäreldusena jõuab rääkija tagasi sinna samasse, kust ta alustas: „ega siin ei olegi mingeid lahendusi, ju ma pean siis ikkagi ise hakkama saama ja vaatama, mida ette võtta“.
Kuulaja on hämmingus..
Kuulaja küsib: „kas kuulsid, kui ma Sulle vastasin?“
„Kuulsin.“
„Mida Sa kuulsid?“
„...“
Ei suuda meenutada.
Kohtumist ei olnud.
Rääkija on ümbritsenud ennast müüridega, need ei ole paindlikud ega läbistatavad piirid, need on müürid, kaevikutega.
Millised on võimalused muutuseks? Mis oleks minimaalne, mis läheks läbi, jõuaks kohale?
Võibolla seesama ebamugav tõdemus, et midagi jäi just praegu kuulmata?
Võibolla vilksamisi nähtud nukrus kuulaja silmis pani midagi liikuma?
Häbi.
Kui inimesed päriselt kohtuvad, siis võib ilmneda häbi.
Häbi ei ole olemas iseenesest, selleta, kes häbi tekitab/aktiveerib.
Häbi on tajutud ühenduse katkemine. Kui mind ei ole kunagi nähtud, siis peab sellel olema ju mingi loogiline põhjus- ma olen konstrueerinud enese sees, et see põhjus on minus. Ma ei ole väärt nägemist.
Tagajärjena olen õppinud ennast peitma.
Kui nüüd äkitselt juhtub, et keegi näeb mind päriselt, siis ma olen paljastatud ja see tekitab ebamugavustunde.
Terapeut võib „häbistada“ klienti: „kuidas sa võid vastu seista minu suurepärasele tööle ja keelduda paranemast? Kui sa oled hea, siis pead tundma nii ja naa!“
Tegelikult tunnen ise häbi oma ebaõnnestumisest.
Seega, terapeut võib reageerida ka tervendavalt ja võtta oma osa häbist, taastada solidaarsuse: „Ma olen sind häbistanud“.
Häbi on kõige raskem tunne, mida saab tunda.
On võimalik välja kannatada piinlikkus- ma tegin midagi valesti, ma tunnen piinlikust, ma saan midagi ehk parandada või vabandada.
Aga häbi? Häbi sellepärast, kes ma OLEN, see on talumatu ja see on parandamatu.
Aga kuidas saab üldse häbeneda seda, kes ma olen?
Kui ma ei ole seda ise valinud ega ise teinud?
Kas keegi on kunagi näinud väärtusetut vastsündinut?
Gestaldi „palve“.
Mina olen mina ja sina oled sina.
Ma ei ole tulnud siia maailma, et vastata Sinu ootustele ja Sina ei ole tulnud siia maailma, et vastata minu ootustele.
Minu elu on minu elu ja Sinu elu on Sinu elu.
Kui me kohtume, siis on see imetore ja kui me ei kohtu, siis on see samuti OK.
Piirid.
Meid eraldavad piirid ja piiril on ka meie kohtumispaik. Piirid muudavad meid erinevaks või näitavad kätte selle erinevuse kohta, kus lõppen mina ja algad Sina.
Kui mul ei ole selgesti defineeritavaid piire, siis ei ole ka seda, kes kohtuks, kes suhtes oleks. Siis on ühtesulamine- MEIE. Vaikiv nõusolek mitte olla erimeelsed, palehigis konfliktide vältimine. Vaikimisi reeglid, eeldused, ootused..
Kui mu piirid on aga kujunenud müürideks, siis oleme isolatsioonis. Mind ei ole võimalik kohata. Ma olen üksinduses oma loos, minevikukujutlustes ja hirmudes.
Tervislikud piirid on paindlikud ja selged. Nende asupaiku on võimalik vastavalt vajadusele nihutada ja painutada. Ma ei varju nende taha, ma olen teadlik, piirid räägivad minu vajadustest. Ma tean, millal mu piir on ületatud ja saan sellest ka ümbrusele teada anda. Ma suudan välja kannata erinevuse minu ja teise vahel. Suudan taluda oma eraldatust ja samuti ka kohtumisega seotud energiat.
Selleks, et öelda „tere“, peame vahest ütlema „head aega“.
See „head aega“ loob piiri, kus midagi lõppeb ja võimaluse, et midagi uut saaks alata, uuel moel.
Kohtumine on nullpunkt ja selles on kõikide asjade võimalikkus, kui julgen seda lubada.
See, mis hakkab juhtuma, sõltub kahest inimesest.
Selline väli/Self moodustub nende inimeste vahel ja mõlemad mõjutavad seda.
Mis saab olla vahetumalt selge, kui see, et igaüks meist on suhetes?
..et inimeseks olemine on üks ja seesama, mis koos inimeseks olemine?
Ometi oleme individualistlikud ja arvestame tegelikult vähe suhtes olemise aspektidega. Me lähtume oma vajadustest, oma nägemustest, oma ideedest elu kohta, oma lugudest.
Sa räägid oma lugu, aga sa ei ole minuga siin, oled seal oma loos, mitte kontaktis minuga.
Meie dialoogid on tegelikult monoloogide võitlused.
Võimuvõitlused ja vastastikused tühistamised.
Dialoog ja psühhopatoloogia.
Suhetele keskendumine on oma olemuselt eetiline ja loob dialoogi.
Gestaltteraapias me „ravime“ inimeste vahelist dialoogi- dialoogis olemise viisi või võimalust üldse dialoogi tulla.
Innovatsioon ja võimaluste laiendamine on gestaltteraapia filosoofias olulisel kohal.
Me oleme kõik olnud kunagi paljude võimaluste kohas ja hakanud sealt keskkonna ja ühiskonna pealesurutud normide tõttu liikuma väheste allesjäänud võimaluste suunas. Mis on üldse mulle lubatud?
Me oleme teinud läbi loova kohanemise. See kõlab ilusti, aga tegelikult oleme püüdnud oma soove ja vajadusi pigistada lubatud võimaluste raamidesse.
Mõned nendest loovatest kohanemistes väljenduvad psühhopatoloogiana. Psühhopatoloogia võib olla väga loov.
Oluline on vaatenurk psühhopatoloogiale, mis ei ole inimese sisemine probleem.
Psühhopatoloogia asub inimeste vahel. See on suhteline ja dialoogiline fenomen kontaktipiiril, milles osalevad näiteks teraapiakontekstis nii terapeut kui klient.
Väga palju tervenemisest oleneb terapeudi vaatevinklist, mis võimalusi terapeut on võimeline ette kujutama ja hõlmama oma teadlikkusega.
Teapeutidena me ei püüa ravida seda, mis on inimese sees, vaid seda, kuidas ta tajub keskkonda ja teisi inimesi. Milliseid võimalusi ta seal näeb ja endale kättesaadavateks peab.
On inimesi, kes on neurootilised, sest nad tunnevad, et nad ei suuda küündida NORMAALSENI.
Aga on ka kannatusi, kus inimene ängistub, kuna ta ei suuda olla midagi ENAMAT kui ainult normaalne. See on psühhospirituaalne kriis ja hädaolukord inimese elus, mis oma kannatustes võib välja näha kui psühhopatolooga.
Esimene „psühhopatoloogia“ on korduste raamides olemine. Seisund, mis ei intensiivistu ja seetõttu ka ei muutu. „Low-grade emergency“- kehasse jäänud muster.
Teine on korduste raamidest välja murdmise püüdlus. Laienenud võimaluste juurde tagasijõudmise soov. Terve inimene on spontaanne, ta ei ole ettearvatav.
Kui palju on meil tänases ühiskonnas säilinud vaba ja iseseisvat mõtlemist?
Kas suvaline teine on minu jaoks Boss, käsutaja. Või on meil olemas mingisugune võrdsuse võimalus? Kas ma saan koos olles oma käitumisi ja reaktsioone valida?
Kas ma saan aktsepteerida/olla aktsepteeritud ja samas mitte olla sunnitud alluma?
Gestaltteraapia on orienteeritud innovatsioonile ja laienemisele mis tahes suunas ja mis tahes vahenditega, mis terapeudi ja kliendi vahel on käesolevas terapeutilises olukorras kättesaadavad. Elu uurimine hetkes, koos kasvamine ja muutumine.
Kas ka terapeut võib muutuda läbi kontakti?
Mis on inimeseks/inimlik olemine, KUIDAS teraapiakontekstis inimlikum olla?
Erinevad teraapiasuunad on kujunenud erinevatest normatiivsetest kujunditest lähtuvalt, mis omakorda tõukuvad erinevatest maailmavaadetest ja tähelepanekutest, mida tähendab olla inimene, milline inimmaailm peaks olema ja taju selle kohta, milline peaks olema toimiv teraapia ja erinev on ka nägemus terapeudi eetikast.
Me tuleme indivdiualistlikust meditsiinilisest lähtekohast:
On klient, kellel on probleem.
Ta on vajaja.
On olemas nõrkus või viga, mida tuleb parandada.
Terapeut on enesetõhus kangelane, ikoon, individualist. Sõltuvust nähakse kui nõrkust, vastuülekanne on viga teraapiaprotsessis.
Terapeudi töö on frustreerida klienti, manipuleerida teda (see tekitab häbi).
Teraapiaprotsessis väljendatakse emotsioone, aga suuremad teemad, nagu väärtused, ei saa ruumi. Püüeldakse karmi, sõltumatu, ennast toetava individuaalsuse poole.
Ideaalne seisund on, kus igaüks teeb oma asja ja ei vaja kelleltki midagi ja saame kõigega ise hakkama.
Tulemus:
Oleme agressiivsed, enesetõhusad individualistid.
Teeme oma asju. Pole inimeste VAHELISI väärtusi- neid ignoreeritakse.
Pöördumine suhtekesksusele kui eetiline pööre:
Suhteline (relational) teraapialähenemine opereerib maailmas, kus on olemas kaastunne, lahkus, tarkus, tasakaalukus ja alandlikkus.
See on täiesti teine atmosfäär.
Paradigma nihkub oma vajadusi rahuldavalt, isereguleeruvalt, ise vastutavalt indiviidilt inimesele, kes on alati suhtes teistega ja kelle rahulolu on lahutamatult seotud ühiskonna struktuuriga, "väljaga".
Teraapiasuhte sisemised kvaliteedid muutuvad oluliseks, mitte psühholoogiliselt eraldiseisva terapeudi käitumisedsõltumatu patsiendi suhtes.
Terapeut on vastutav osaline protsessis, mitte aktiivne ekspert ega protsessi edasiliigutaja.
Teraapia on teraapiasuhe, kontaktipiiri teraapia, kus organism kohtub keskkonnaga.
Piir mitte ei eralda meid, vaid seal me kohtume.
Eetiline „Kuidas“ küsimus muutub oluliseks kui me keskendume suhtele. Kuidas üks inimene teisega on?
See Teine on sinust erinev, põhimõtteliselt ükskõikne, ta ei ole Su huvi ega kiindumuse objekt, ometigi ta loeb Sulle. On tähtis. Ta jääb temaks. Tema võõraks olemine ongi oluline. See suhe on teistsuguses järjekorras.
See inimene ei ole Sulle isiklikult oluline, teil pole ajalugu ja ometi ta loeb Sulle.
Me keskendume teraapiasuhtes protsessile. Terapeutidena meid paelub vähem kliendi poolt räägitu sisuline osa ja rohkem see „kuidas“. Kuidas need probleemid püsivad või lahendused ei teki?
Kuidas inimene räägib oma kannatusest viisil, et teda ei ole võimalik taaskord aidata?
Mida mina terapeudina tunnen kliendi ees olles, kes ma talle tundun olevat?
Kas ma olen ainult keskkond, mis peegeldab tagasi? Annab impulsse? Olen ma inimene? Või ma olen ma MINA, just MINA ja ei keegi teine?
See, kuidas ma ennast kliendi ees tajun, annab olulist infot selle inimese loo kohta. Kui ma ei ole seda kuulnud/kuulanud/ära kuulanud, siis ta ei saa minna edasi. Ta ei saa teha järgmist sammu kui eelmise mõju ei ole selgeks saanud.
Kui me teraapiakontekstis jõuame ühel päeval olukorda, kus mina olen MINA, nii mu enda kui ka kliendi arvates, siis ongi teraapia edukalt lõpetatud.
Valmisolek ebakindluseks.
Terapeudi poolt on ühtlasi nii ebaeetiline kui piirav, suruda peale oma normatiivseid väärtusi ja moraali. Uuemate, uudsete, paremate ja huvitavamate tähenduste andmine ei pruugi klienti aidata probleemidest vabaneda ja areneda.
Tähenduse andmise asemel, tuleks tähendust hakata hoopis looma. Püüd tähendusi leida võib muutuda tähenduste leiutamiseks/väljamõtlemiseks. Me võime sulgeda ja lõpetada kliendi arenguprotsessi enneaegselt, kui anname asjadele oma seletuse. Seletusi võib olla tuhandeid ja need võivad lahti rulluda veel aastaid pärast tähendusrikast teraapiakohtumist.
Teraapia kontekstis kohtuvad kaks ebakindlat inimest, kes ei ole kumbki võtnud orientatsiooni ühele kindlale lõpptulemusele. Me ei proovi midagi lahendada.
See võib kõlada veidralt- miks me siis siia tulime, kui me ei proovi lahendusele jõuda?
Aga ma ei proovi tegelikult jõuda ühele kindlale, väljamõeldud ja paika pandud lahendusele.
Tähendus, mis luuakse, tekib olukorras endas ja seda tunnetatakse koos, ilma sõnades tähendust andmata. Kui terapeut sõnastab tähenduse kliendi eest, võib see tähendus jääda sõltuvaks terapeudist, kes selle tähenduse andis, tema teadmistest.
Uus teadmine, protsess ja kogemus.
Selleks, et sulatada uus teadmine ja tähendus endasse, peame olema pingevabad. Vajalik on soojus kontaktis.
Lihtsalt intellektuaalselt midagi teada saades, me ei assimileeri seda. Kui teraapiakogemus liiga kiiresti lukku panna, seletada, anda vastus, siis inimene läheb ära vastusega, aga ta ei muutu. Tõeline ja suurem muutumine toimub pärast teraapiat asju närides ja seedides.
Mis see oli mis juhtus? Aga mis see veel oli? Ja mida veel see kõik tähendab?
Ja mõned „ahhaa-d“ tulevad aasta pärast ja hiljemgi. Võimalusi on palju...
Me jälgime protsessi. Muutus saab toimuda selles kohtumises, mis kliendi jaoks võib olla erinev nende kohtumiste jadast, milles ta mingi sisemise seadistuse tõttu oma elus pidevalt on. Klient saab teistsuguse KOGEMUSE. Sisemise teadmise teistsuguse kogemuse võimalikkusest. Seda ei ole võimalik pärast enam unustada. Kui see kogemus on hea, hakkan ma liikuma selle poole ka elus väljaspool teraapiasituatsiooni.
Toimub vestlus kahe ebakindla inimese vahel- midagi saab öeldud ja üle küsitud- kuidas see sulle kõlas kui ma seda ütlesin? Millised tunded minu sees tekkisid kui Sa seda rääkisid.. ja tõdemus, et need on MINU tunded, ma ei tunne Sinu tundeid.
Ma mõjun kuidagi teisele inimesele, ma saan sellest teadlikuks. Ja seeläbi muudan teise inimese enda jaoks eksiteerivaks, nähtavaks.
Olukorras on võimalused arenemiseks, kontakt on inimkogemus, avastusprotsess, piirangud ja võimalused hetkes. Uudishimu, mis viib avastuse ja üllatuseni.
Huvi tuleb enne teadmist, soov viib rahulduseni.
Dialoog ei ole lihtsalt kontakt.
Me püüame tavaliselt maailmas liikuda otsides kontakte ja leides kasulikku, tutvudes, selgeks saades tehes leide/avastusi endale kasulikeks. Assimileerime, seedime, integreerime, mõtestame lahti, lahterdame. Ka meie tõlgendused oma sisemistele aistingutele võivad olla vaid „lubatu“ piires seletused.
Aga kuidas ma tean, et see on ärevus või kurbus ja mitte midagi muud?
Dialoog ei ole selline kontakt.
Me ei saa teist inimest assimileerida, me ei saa tema puhul midagi kindlaks määrata ja enda omaks teha. See oleks fiksatsioon ja selles ei oleks enam liikumist.
Kus ei ole liikumist, seal on psühhopatoloogia.. ja me oleme alguses tagasi.
Oluline teine muutub ebaoluliseks samaks- nagu sageli juhtub paaride elus, kes proovivad elada turvaliselt.
Dialoogilises kontaktis jääb inimesele alles tema eripära ja toimub transformatsioon,
muundumine- mis oli oluline enne ja mis on oluline nüüd (figuure/ground), uus konfiguratsioon.
Leiab aset kohtumine teisega kui TEISEGA, kontaktis OLEMINE.
Olla avatud uuele kogemusele on risk. Ma ei tea, milline see uus kogemus saab olema ja kas see mulle meeldib, kas ma sellega toime tulen, kas ma selle erutuse ja energia, mis sünnib enda sisse ära suudan mahutada.
Mul ei pruugi olla vahendeid- uues olukorras tekib segadus ja mul ei ole võtta isiklikest arhiividest võibolla midagi, millega seda seletada. Juhtumas on midagi uut.
Aga, kui meil on usaldust ja AEGA, et selles uudsuses olla, siis me võime uue lahenduse leida, sellest hetkest.
Gestaltteraapias lastakse aistingutel olla, seda nähakse ainukese teena terviklikkusele, lõpetatusele ja edasiliikumisele. Tee edasi ei ole mitte EEMALE ebamugavusest, vaid sellest LÄBI.
Isisksuse funktsioonid Gestaltteraapia perspektiivis:
Self on see, mis luuakse hetkes koos kahe või rohkemate inimeste vahel. Loodu.
Persona funktsioon – minu seletus selle kohta, kes ma olen. Verbaalne koopia minust minus endas, kuvand.
Ta on kordus, selles ei ole uut. Aga ta on muudetav, me saame seda ümber teha.
See ei ole teraapia tegemise koht. Teraapia, mis on suunatud persona funktsioonile või kus vestlus kulgeb ainult selle ümber, ei toimu muutusi.
Ego funktsioon juhindub meie väärtustest, ta on meie teenistuses olev jõud. Ma proovin midagi realiseerida ja saavutada, aga mida? Kas ma realiseerin päris tõelist ennast (ID F- edasiliikumine millegi poole) või oma minapilti (Persona F- püüd jääda samaks)?
Püüd hoida midagi kogu aeg paigal ja muutumatuna on neuroos.
Id funktsioon – ihad, soovid, päris minu sisemised vajadused mille poole ma olen liikumas. See on tegelikult ainuke, mis on päriselt püsiv ja ühesugune.
Mille järgi saab üldse defineerida selle konkreetse inimese.
See on ainuke, mis on suunatud tulevikule, lõpetamata konfliktide lahendamisele ja võimaluste tagasisaamisele. See on ainuke tasand, kus teraapia saab olla efektiivne ja luua muutusi selle konkreetse inimese jaoks.
--------------------
Kastutaud kirjandus:
One Good Turn Deserves Another… and another… and another: Personal
Reflections on Relational Approaches to Gestalt Therapy
©Dan Bloom 2010
(Originally appeared in Gestalt Review, Vol 15, No 3)
Jean-Marie Robine “On the Occasion of an Other”
-----------------------
Kaire Valgeväli on teadusmagistri (MSc. Psych) haridusega (2004) psühholoog, Euroopa Psühhoteraapia Assotsatsiooni (EAP) poolt akrediteeritud gestaltpsühhoterapeut ning Euroopa Gestaltteraapia Assotsiatsiooni (EAGT) poolt tunnustatud gestaltpsühhoterapeut ja gestaltsuperviisor.
Kaire on läbinud gestaltterapeudi väljaõppe (2002-2007) Taani Kuningriigis (Gestalt Institute of Scandinavia), gestalt-superviisori väljaõppe (2020-2022) Itaalias (Istituto di Gestalt HCC Italy) ning on end täiendanud Prantsusmaal (Institut Français de Gestalt-thérapie).
Alates 2005 on ta töötanud erapraksises gestalt-psühhoterapeudina, viies läbi gruppe ja individuaalteraapiat ja supervisiooni. Kaire on pidanud loenguid, kirjutanud kaastöid ajakirjadele, õpetanud gestaltteraapiat ülikoolikursusena ning terapeudiõppes osalejatele, samuti teinud meeskonnatreeninguid ettevõtetele.
Ta on varasemalt töötanud ka personalijuhi, koolitusjuhi, värbaja, kandidaadi profileerijana riigi-ja eraettevõtetes, olles ka DISC profiilide sertifitseeritud konsultant.
Lisakoolitustena on Kaire ennast täiendanud teemades: C.G.Jung ja analüütiline psühholoogia, Gabor Maté Compassionate Inquiry, Pereteraapia ja Perekonstellatsioonid, Psühhodraama, Psühhopatoloogia, Traumateraapia
Kaire on Eesti Psühhoteraapia Assotsiatsiooni liige.